Extralinguistic arguments in 21st century language planning discourse: a “superdictionary” between language standardization from above and below

Abstract

Language standardization has historically been a critical area of inquiry in language policy and planning (LPP) research. This is a political matter, which contributes to “more (and hierarchical) heterogeneity” rather than linguistic homogeneity (Gal 2006: 171). The paper empirically explores extralinguistic arguments, which are used by language professionals (planners, academics, educators) in mainstream media discourse. This public discourse is initiated by the launch of an Estonian “superdictionary” in 2019 (see Tavast et al. 2020), and its public reception. By using Critical Discourse Analysis (CDA) as a method, the paper also provides insight into the discursive construction of language as such and (Standard) Estonian by different LPP actors. Above all, it aims to understand the issues of power and authority in language standardization. The discourse illustrates the paradigmatic change in standardization and lexicography: from including selected language samples to the acceptance of non-elite language variants and varieties. This change has generated a polarization of stance among language professionals, and similar discursive moves, e.g., references to the past and future dangers, metaphors and other comparisons are used. Kokkuvõte. Kadri Koreinik: Keelevälised argumendid 21. sajandi keelekorraldusdiskursuses: „supersõnaraamat“ ülalt-alla ja alt-üles keelekorralduse vahel. Keele standardimist peetakse keelepoliitika ja -korraldusuuringute üheks keskseks huviobjektiks. Standardimine ehk normimine on poliitiline valik, mis selmet keelelist homogeensust luua, tekitab hoopis heterogeensust, mis on olemuselt hierarhiline: normikeelt kas osatakse või mitte (Gal 2006). Artiklis uuritakse keeleväliseid argumente, mida kasutavad peavoolumeedias normimise üle arutlemiseks keelega professionaalselt seotud inimesed (keelekorraldajad, -teadlased, haridustegelased). Uuritav diskursus lähtub nn sõnastikureformist ja selle retseptsioonist. Analüüsimeetodina kasutatakse kriitilist diskursusanalüüsi, mis võimaldab süvitsi uurida, kuidas avalikkuses konstrueeritakse keelega, sh eesti kirjakeelega seotud tähendusi. Lisaks aitab analüüs mõista võimu ja domineerimise küsimusi keele normimisel. Diskursuses kajastub paradigmaatiline muutus, mis väärtustab kasutus- ja korpuspõhist lähenemist leksikograafias, aga ka keele normimisel. Kuigi muutus on löönud „keeleinimesed“ kahte lehte, kasutatakse poolt- või vastuargumentides samu võtteid: viiteid autoriteetidele, keele ohustatusele, metafoore ja teisi võrdlusi.